neljapäev, 28. oktoober 2010

XXI KJK DELFI kolmapäevaregatt - väga ei julgegi sellest kirjutada

Saime viimase koha - jälle! Suurimat rolli viimase koha viimistlemisel mängisin mina (Roger), sestap ka siis sissekanne sel korral minult.

PS! Mul tuli idee. Hooaja lõpus on meil võimalus anda meeskonna siseselt välja aastakarikas. Reeglid lihtsad: kes kõige rohkem blogi sissekandeid hooaja jooksul on teinud, ongi Caroli hooaja pasakott.

Mis siis juhtus?
Juba enne lahele jõudmist läks olukord põnevaks. Töökohustusi täites olin sunnitud Baltica kvartalist alustama sõitu jahtklubi suunas 16.48 (natuke hiljavõitu). Liiklusummikuid trotsides ja Miku autost kõige piinavamaid hääli välja pigistades jõudsin aga õnnelikult 10 minutit hiljem Olümpia tule juurde, kus poisid täisvarustuses mind juba ees ootasid. Alla kajutisse riideid vahetama ja sõit võis alata.

Kõik sujus ladusalt - strateegia oli eelmisel õhtul pubi laual soolatopside, mobiiltelefonide ja õlleklaasidega läbi mängitud, positsioonid jahi peal jagatud ja vaim valmis.

Start. Arvestades eelmise kolmapäevaku ligi 5 minutilist hilinemist stardiliinile, võime eilse stardi peaaegu ideaalseks tituleerida. Ja siis hakkas jama pihta. Kogu meeskonnale suureks üllatuseks avastasime u. 5 minutit pärast starti, et olime kogemata G1 asemel hoopis G2 endale eespurjeks valinud. Fail. Selleks ajaks, kui olime suutnud varuvalli  ja siini kasutades purjed vahetada, olid konkurendid juba üsna kaugel.

Põnevust aga jagus veelgi. Varsti märkasime, et üks konkurentidest seisab keset lahte. Lisaks sellele tundus meile taamalt, et ta ka liikus osati lausa tagurpidi. Lähemale jõudes selgus, et tegemist oli Blancaga, kes õnnetult grüssu otsal kalavõrkudesse kinni oli jäänud. Kahju, kui sõit kannatab kehvasti märgistatud kalavõrkude pärast.

Sõitsime oma sõitu edasi. Vahetult enne märki pautisime, kuid paraku see ei õnnestunud. Miks? Sest mina olin oma rumala peaga kogemata genuat vahetades ühe soodi valelt poolt vante genua külge sidunud. Tagasi paut - mis valesti, see uuesti. Märk võetud, spinn kenasti tuules lehvimas ja taganttuules sõit võis alata. Ja siis jälle põnevust jagus.  Teiste vigade pealt me õppida ikka väga ei taha, alati peab ise järgi proovima. Ehk ka meie sõitsime kalavõrkudesse, korraks läks käik täiesti maha, kuid õnneks pääsesime hetke pärast vaid napikaga. Siinkohal kiidusõnad Läntsile, kes enne kalavõrkudesse sõitmist käsutas kogu meeskonna Carolit kreeni kallutama. Lisaks päästis meid muidugi nüanss, et Carolil puudub kiilupulp erinevalt paljudest meie konkurentidest.

Nii me siis kõikusime vaikselt olüpiatule poole, et hooaja viimane kolmapäevak sirge seljaga siiski lõpuni sõita. Tasuks igati korralik viimane koht. Aga pole hullu, küll me õpime ja loodame, et tulevikus ka tulemused paranema hakkavad. Laupäeval hooaja viimane võistlus ja siis tõstame Caroli kuivale:)

NB! Erilised kiidusõnad Tuulelaulu meeskonna suunas, kes saavutas viiimase kolmapäevakuga kolmest võimalikust võidust kolm: kolmapäevaku võit, oktoobrikuu parim meeskond ja kogu Delfi KJK kolmapäevakute sarja üldvõitja. Respect!

kolmapäev, 20. oktoober 2010

XX KJK Delfi kolmapäevaregatt - ehk kuidas ma ujumas käisin

Kunagi sai Caroli peal kokkulepitud, et kes kõige suurema jama võistlusel kokku keerab, peab kirjutama blogi sissekande. Nii see siis täna minu kohustuseks saigi. Tõesti, pole ju ilus spinni soodimehena keset võistlust ja spinni otsa ujuma minna, sellest aga hiljem.

Tänases meeskonnas roolis Mikk, soodis Martin ja Hard, vööris Rogi ja klaveril Artur. Tuju oli hea, oli juba hommikul e-mailis vastutusvaldkonnad ja taktika läbi arutatud ja mina taas üle pooleteist kuu võistlemas.

Merele jõudsime üllatavalt vara, olime üks esimesi veerandisi stardikaatri juures. Kõik oli paigas, rada selge, groot ülesse ja mootor välja. Ootame starti, esimene grupp läks, meil veel aega küll, peavad ju enne meid startima teine ja kolmas grupp, otsustasime starti oodata vabas vees ning purjetamise asemel võttis võimust arutelu talvise lumelauareisi üle. Järsku aga avastasime, et teine ja kolmas grupp lähevad koos. Meie aga hoopis valel pool stardiliini. Ainuke rõõm oli, et me ei olnud ainsad, nii mõnigi teine veerandine oli valel pool liini, meie aga kõige kaugemal. G1 ülesse ja kärmelt stardiliinile, stardisignaal, meie ikka valel pool kaatrilt, kõik on saanud spinni ülesse ja uhavad merele. Nagu algselt kokkulepitud, lähme stardikaatri äärest. Kõik peale Eneli seilavad suunaga Aegna poole, Eneli Katariina kai suunas ja meie võtsime kuldse kesktee. Nii me siis lähme, vaatame rõõmuga, kuidas meie viimane stardipositsioon ei olegi kõige hullem. Kuidagi on kõik veerandised end puntrasse sõitnud ja keegi minema ei saa, meie edeneme oma kursil täitsa hästi.

Eneli on ainuke, kes vabas vees peale meie sõidab. Siis aga toimub pundis muutus ja Minni eemaldub esimesena, võtab ka suuna meie poole, nii ka ükshaaval teised, Viru läheb aga Miiduranna poole, kõik veel kontrolli all. Ja Minni tuleb, kiiresti, sõidab meilt eest läbi ja nii ta läheb, järgnevad Tuulelaul ja teised. Olgu, kõik veel hästi Viru hoopis kaugel ja Merihunt ka kuskil oma sõitu tegemas. Seilame, trimmime purje ja tunneme mõnu soojast ilmast. Tõesti, täna oli ikka soe, vähemalt võrreldes laupäevaga, kui üle pooleteist kuu trennis käisin. Lund sadas ja trennist suurt midagi välja ei tulnudki, külm oli ja ei olnud nagu seda minekut.
Nüüd aga otsustasin algselt lubatu teoks teha, täna merele jõudes ütlesin meeskonnale, et soe on, nii soe, et läheks või ujuma. Mõtlesin ju seda tegelikult naljana, aga mis nüüd juhtus oli ka üllatus mulle.

Olin enda lemmik positsioonil, spinni soodis. Kuna täna oli vaikne ilm ja tuul vahepeal mängis ning muutsime aegajalt ka kurssi, hoidsin brassi ühes ja sooti teises peos ning istusin vaikselt ahtris reelingu serval. Oli see siis laine või andis tuul hetkeks järgi, hakkasin mina hoolega brassi peale tõmbama, kui see tuli nii vabalt, et jalad tõusid jahilt õhku. Lehvitasin veidi kätega ja juba tegingi kukerpalli üle jahi parda. Üks oli aga kindel, brass oli vaja ju peale tõmmata ja nii ma seal vees sulistasin, brassi ots käes, soodist kasu ei miskit.

Roger jooksis vöörist ahtrisse mind päästma, sealt ei paistnud ju mis minust sai. Mikk on aga vägev roolimees, mina ei tea, kuidas jaht kursil püsis, aga kärmelt haaras ta brassi teisest otsast ja tiris mu jahile lähemale, siis juba haaras kiirelt mu käest, aitas mul reelingust kinni ja kärmelt rooli tagasi. Teise kätte soot, Rogi haaras brassi ja mina kargasin tagasi pardale. Võtsin siis kiirelt poistelt otsad üle, Artur loovutas oma kuivad sokid, kallasin kummikud veest tühjaks (ühes käes soot ja teises brass) ja Mikk kamandas halssima. Enam nii libedalt ei läinud ja keerutasime spinni ümber vöörstaagi, ja kurbade silmadega vaatasime, kuidas Viru ahtrist läheneb, enne märki ta meist mööda saigi. Krüssu nurgas sõitsime algul teravamalt kui Viru, aga otsustasime siiski ära pautida. Õiget kiirust me ei leidnudki ja peale paari pauti vaatasime, kuidas Viru juba tubli edumaa on sisse sõitnud.

Olümpiatule juures kaitsesime uhkelt viimast kohta.

Mis me siis õppisime:
- tähelepanu - see, et mitu kolmapäevakut järjest, on kõik ladusalt läinud ja kõik grupid eraldi startinud, ei tähenda, et me ei peaks jälgima stardilippe, kuidas me selle kogu meeskonnaga ära unustasime, ei oskagi öelda;
- turvalisus ennekõike - ka vaikse ilma ning olematu lainega võib üle parda kukkuda;
- sõidunurk - kuldne kesktee ei ole kõige kiirem, teravama nurgaga liigub vaikse tuulega ikka spinniga oluliselt kiiremini;
- jälgi konkurente - see, et me krüssu otsas Viru tagant ära pautisime, ei olnud kõige targem tegu, oleks võinud ju ainsat läheduses olevat konkurenti jälgida ja targemata meeste järgi kurssi valida, meie aga läksime taas leiutama ja leiutasime end viimaseks.
Viru, oli tublil neljandal kohal.
Loodan, et jõuan ka kaks viimast võistlust taas merele, meeskond on kõvasti arenenud, Hard on ikka soodis väga kiire, Rogi vööris veatu ning Arturgi saab klaveril juba täitsa hakkama. Ja noh, Mikk ka roolimise kõrvalt sõbra paati tagasi tõmmata.

neljapäev, 14. oktoober 2010

Korraliku laine kolmapäevak

Nädalavahetusest saadik üha tugevamini puhuv tuul oli kolmapäevaks Tallinna lahele korraliku laine meisterdanud. Vanade merekarude jaoks on tegemist kindlasti pigem naljalainega. Caroli esimest hooaega purjetava meeskonna jaoks oli selle kolmapäevaku laine aga suurim, millega seni võistlustel purjetatud. Ehk põnevusega olime oodanud õhtust võidusõitu terve päeva.

Meeskonnas sel korral roolimees Mikk, vööris Hard, klaveri peal Artur, sootide peal Roger ja härra Margus Metstak isiklikult. Seni oleme õpetussõnu saanud Caroli ametlikult treenerilt Viljarilt. Nüüd kuulsime aga hoopis teise nurga alt palju uut ja põnevat kogenud purjetajalt Marguselt. Viimased aastad on Margus purjetamisest pigem eemal olnud, kuid aastaid tagasi seilas ta Muhu Väinas lausa II kohale. Täname Margust ja ootame teda ka järgmistel kordadel.

Sadamas otsustasime, et rehvime kroodi ära ning eespurjeks valime G2. Viimastel kolmapäevakutel on saanud teatud mõttes juba traditsiooniks, et kõike tehakse Caroli peal liiga hilja. Me alustame stardiliinile liikumist liiga hilja, me valmistume märgivõtuks liiga hilja, me jõuame finisisse liiga hilja. Sel korral otsustasime, et müüt tuleb murda ja murdsimegi (vähemalt osa sellest). Stardiliinile jõudsime teisena, ainult Leila oli endale juba varem sinna kenasti positsiooni sisse võtnud. Start õnnestus enam-vähem, kuigi enamus veerandiste armeest meist palju kõrgemalt startisid. Vähemalt ei jäänud me hiljaks.

Sõidu edenedes selgus, et meie otsus krooti rehvida ei õigustanud end ning meie käik oli teistest tunduvalt aeglasem. Märgivõtuks olime teistest juba päris pikalt maha jäänud ja vahe tagasisõitmine juba pea võimatu. Seega otsustasime riskide vältimiseks taganttuules spinni mitte üles tõmmata ja see oli kindlasti õige otsus, kuivõrd kõigil oli värskelt meeles umbes kuu aega tagasi sooritatud "hiinakas". Niisiis loksusimegi tagasi Pirita Top´i poole ja kuulasime Marguse õpetusi järgmisteks sõitudeks.

Kui varem mainisin, et murdsime müüdi, siis paraku ainult osa sellest. Elik finisisse jõudsime täitsa viimasena, füüsiliselt üle 15min hiljem kui eelviimane koht. Hea uudis on, et ühelgi mehel tiimist pole lootusekiired tuleviku suurtest saavutustest kadunud, mistõttu läksime rõõmsa tujuga koju hinge paitamas mõte: "Jälle saime kogemuse võrra rikkamaks".

Näeme järgmisel kolmapäevakul:)