neljapäev, 26. mai 2011

Kogemused, kogemused kogemused!

Nukrus vallutas täna meie hinged, kui mõistsime, et starti täna ei jõua. Pikka juttu ei ole - kogemuste puuduse ja vigase varustuse võib nimetada märksõnadeks.

Meeskond koosnes täna järgmistest meestest, Martin, Kert, Karl, Mikk ja suur meresõber Gaius, kes teist kolmapäevakust järjest täidab Caroli meeskonnas tublit kallutaja kohta (muide see on tema teine merekogemus purjeka peal üldse).

Nüüd siis sõidu juurde. Jõudes muuli vahelt välja heiskasime groodi. Enne väljumist arutasime Martiniga, kas rehvida groot või mitte. Otsustamise mitte, kuna kõik veerandised sõitsid välja rehvimata groodiga. Ega me kehvemad olla ei saa ja võtsime vastu sama otsuse. Olles natuke groodiga sõitnud tundus asi huvitav. Jõudsime stardikaatrini ja hakkasime valmistuma g2 heiskamiseks. Enne aga tiirutasime natuke groodiga, et aru saada kuidas tuul käitub. Pagid olid mõnusad ja ajasid meid isegi groodiga kohati korralikult külili. Mõne hetke möödudes hakkasid tekkima kõhklused - äkki peaks ikka groodi ära rehvima, oleks mõnusam sõit, peaks vähem vallama ja jaht oleks vähem kreenis. Mõtlesime ja mõtlesime, vahepeal tegime ühe ebaõnnestunud halsi, kus alumisi pakstaake ei õnnesutnud korralikult lahti lasta, kuna otsad olid jooksnud mootori august läbi ja ei andnud järele. Saades lõpuks peale korralikku segadust pakstaagid lahti otsustasime groodi rehvida. Siin algas meie õnnetus.

Genoat üleval ei olnud ja kuna mootor otsustas meiega koostööd mitte teha muutus poolenisti alla lastud groodiga jahi juhtimine pea võimatuks. Jätkasime tegevust triivides hoogsalt Miiduranna sadama poole. Selleks ajaks, kui olime jõudnud Miidurannale juba väga lähedale oli meie grupi 5 minuti signaal ammu antud ja lootused õigeks ajaks starti jõuda kustumas. Rehvimine ei läinud ladusalt. Õige suurusega seeklit esimese hooga ei leidnud, rehvimisots oli oma funktsiooni, tänu otsa väliskesta purunemisele kaotanud (muideks seda me teadsime juba ammu, aga kes sellistele pisiasjadele ikka jõuab tähelepanu pöörata) jne jne. Viimases hädas otsustamise rehvimisaktsiooni katkestada ja heiskasime g2, võttes nukralt suuna tagasi Pirita poole. Süda tilkus verd nähes meie grupi jahte uhamas esimese märgi poole. Lõpuks, kui olime jõudnud jahiga enda kai kohale (millega meil oli ka tükk tegu) ja asjad pakitud jõudsid esimese klassi jahid juba finishisse. Põnev vaatepilt avanes ka seal. Sylvia ja Forte spinni finish oli äärmiselt huvitav.

Täna oli meie jaoks küll tulemuseta, kuid õppisime sellest kõvasti. Kapteni-roolimehe võimetus otsustada mida teha (rehvida või mitte, mootor välja või mitte, g2 üles või mitte, lõpetada rehvimiskatsetus või mitte jne.) ei toida üheski olukorras. Tuleb vastu võtta otsuseid, mida kõik järgivad ja küll peale sõitu on aega arutada kas tegemist oli targa või lolli otsusega. Kogu varustus tuleb üle kontrollida enne merele minekut. Meeskonnaga tuleb trenni teha. Eelmine pühapäev näitas, et oma väikese kogemuse juures suudame sõita küll, kui on peal koos treeninud kokkusõitnud meeskond. Uute liikmetega peab koos rohkem trenni tegema, et kõik õpiks oma positsioonidel õigesti toimetama. Rehvides peab üleval olema ka eespuri, et saaks alust kontrollida. Eks igaüks sai lisaks nendele veel ka enda mõtteterad, mida kindlasti järgmistel sõitudel kavatseme praktiseerida.

Ka kehv tulemus on tulemus.

kolmapäev, 25. mai 2011

Caroli esimene ja teine kolmapäevak

Kahjuks jäi tehnilistel põhjustel vaatamata meeskonna pingutustele hooaja esimene kolmapäevaksõitmata.
Teisel kolmapäevakul olime kohal. Meekond: Martin - soodid ja spinn; Kert - klaver ja soodid; Roger - Vöör; Mikk-rool. Kõik nii, nagu eelmisel aastal sai harjutatud. Martin ei olnud meiega enne kolmapäevakut merele jõudnud, seega olime selle Caroli originaal põhipundiga esimest korda sel kevadel koos merel. Ega teisedki jõudsid ainult ühe ühise trenni teha. Vanameister Viljar aitas esimese trimmi paika panna ja sinna ei jõudnud isegi Mikk, põhimeeskonna lippu hoidsid kõrgel Roger ja Kert.

Nüüd siis kolmapäevaku juurde. Merele jõudsime eneselegi üllatusena mitte viimastena. Tasakaalustasime selle kiirelt purjede viimastena heiskamisega lahel olnud purjekate seas. Õnneks on meil selleks järjekordne vabandus - esimesel võistlusel tahtsime rahulikult mootoriga tiksudes raja ära vaadata ja siis purjed heistada. Lõpuks, kui olime purjed üles saanud ja paar pauti teinud, hakkas lähenema veerandiste stardi aeg. Julgelt suunasime vööri stardiliini poole. Olime üllatunud, kui leidsime ennast ote fleedi keskelt pusimas parima koha pärast. Midagi ohtliku ei olnud ja kõigil meid ümbritsevatel jahtidel oli piisavalt ruumi vajalikeks manöövriteks. Kui oleks saanud roolimees Miku pulsi mõõta, oleks ilmselt püstitanud rekordeid.

Vaatamata sellele, et olime fleedis sees ja stardiliinile üsna lähedal, jäime starti siiski hiljaks ja liini ületasime taaskord viimasena - legendaarne. Tuulelaul süstis nagu reaktiiv, sõsar Viru, Eneli ja kõik teised näitasid uhkelt ahtrit.  See selleks. Leidsime kiirelt vabanduse - sõidame ju G2'ga. Tuult ei olnud palju ja kõik G1-ga purjetavad veerandised aina kaugenesid. Kaotada ei olnud midagi ja võtsime vastu otsuse püüda võimsamat tuult mere poolt. Siin tasuks märkida, et enamus meie grupi jahte põrutas paremal halsis Tallinna sadama poole, meie aga tegime paudi ja suundusime mere poole. Mõni aeg hiljem oli nii mõnigi meie grupi jaht teinud paudi ja võtnud suuna mere poole - ometigi olime selgelt kõigist taga ja ootasime natukenegi rohkemat tuult.

Tuult ei tulnud. Kiire otsus ja uus paut. Õige otsus. Saime tuule. Sõsar Viru oli selleks ajaks sõitnud veel rohkem Aegna poole ja eemalt tundus, et olime lõpuks teinud õige otsuse. Kõik oli hästi, käik oli mega ja liikusime konkurentidele hoogsalt järele. Ja siis see juhtus, Caroli meeskond otsustas taaskord mineviku vigu kordama hakata - äkki saab mere poolt vel rohkem tuult? Ja paut!!!

Varsti peale seda kohtusime Viruga, kelle ahtrist napilt möödusime. Agiteerisime neid sõitma G2'ga - ei võetud vedu. Ei läinud kaua aega, kuni leidsime ennast lootusetust tuuleaugust ja sinna kõik meie võimalused kadusid. Selleks ajaks, kui olime umbes lahe keskele jõudnud, olid enamus veerandised võtnud Katariina märgi ja spinnid tuules suunaga Pirita poole. Pool meie meeskonda surus jõudsalt katkestama, aga meie Martiniga olime vastu. Esimene ühine sõit ikkagi ja võtsime seda kui trenni. Peale pikka tiksumist saime lõpuks natuke tuult. Märk sai võetud, spinn heisatud ja rõõmsad veerand tundi spinniga lennatud. Pikka pidu ei olnud ja peatselt jõudsime taaskord tuuleauku, kus lõpuks pidasime mõistlikuks mootoriga finishini põrutada. Ega meid ilmselt keegi finishiliinil ei oleks oodanud nii kui nii.  Seleks ajaks, kui Carol Piritale jõudis, olid teised juba autasud kätte saanud ning teel koju:)

Vaatamata ebaõnnestunud valikutele oli meeskond entusiastlik ja kõik toimis sujuvalt.
Täna sai tehtud trenn ja vaim on kasvamas. Caroli meeskond on igati valmis võtmaks osa enamustest käesoleva hooaja võistlustest, andes endast parima.

Meie uus G1 peaks saabuma järgnevatel nädalatel, seega varsti ei pea enam ainult G2'ga võistlema ja loodame olla tänu sellele aina rohkem konkurentsis.

Peatsete kohtumisteni:)

esmaspäev, 2. mai 2011

Hooaja meeleolukas avastart - me ei jõudnudki starti:)

Hingekriipiv pühapäev sai mööda lastud mõtiskledes hooaja avavõistlusele, millest Carol kahjuks tehnilistel põhjustel osa võtta ei saanud.

Meeskond pingutas kõvasti, et jaht õigeks ajaks vette saada ja avavõistluseks vajalikud tööd lõpule viia.
Kõik sujus hästi, saime reedel kiilu vette kastetud ja kõhklusi tekitanud põhjaandurid pidasid isegi vett. Poleeritud ja vahatataud Carol vuristas hooldatud mootoriga oma kaikohale. Uus genoa vall ja mõned uued otsad said reedel paigaldatud. Uus mõõdukiri tehtud, mis on võrreldes mitme aasta taguse mõõdukirjaga "tik-tak" mõistes meile igati positiivne. Reede õhtuks saime enamuse tehtud, laupäevaks jäi vaid vantide pingutus - mis seal siis ikka nii väga teha, natuke trimmi ja korras... kahjuks nii lihtsalt see ei läinud.

Peale reedeõhtust erinevate Tallinna meelelahutus paikade külastusi olime laupäeva lõunaks tegusid täis ja valmis jahile viimast lihvi andma enne avavõistlust. Ja siis...algasid probleemid. Nilmelt üks vallide pingutitest oli viga saanud ja selle asendamine muutus arvatatust keerulisemaks. S/Y Carol on ehitatud 1985 aastal, millal olid kasutusel tänapäevast erinevad keermed. Meie vigastada saanud pinguti keere oli peenem võrreldes tänapäevaste keermetega ja selle asendamine sai meile saatuslikuks.

Pärast terve laupäeva väldanud pingutusi tuli vastu võtta raske otsus, mille tulemusena jäi Carol hooaja avavõistlusest kõrvale. Isegi kui me saaks kätte uue pinguti,  ei saa Carol osa võtta meeskonna puudulikkuse tõttu ka esimesest kolmapäevakust - on väga kahju.

Vinge on siiski see, et hooaeg sai konkurentjahtide poolt edukalt avatud ja võidusõit peetud. Ütleme ausalt, mitte just kõige üllatuslikumalt võitsid meie klassis avavõistluse Tuulelaulu poisid. Super töö, arvestades, et kahte järgmist jahti Virut ja Enelit võideti korrigeeritud ajas ca 6 minutiga. Kogudistantsi silmas pidades oli edumaa selgelt muljetavaldav.

Vaatamata ootamatutele tagasilöökidele ei heida me meelt ja lubame lolli järjekindlusega osaleda järgnevatel meie jaoks olulistel võistlusel ja pakkuda konkurentsi kõikidele meie klassi jahtidele.
Mai lõpuks saame kätte uue G1, mille valmimist kannatamatult ootame. Seniks võistleme G2'ga ja panustame vastavatele ilmadele. Hiinakaid esialgu võistlusgraafikusse plaanitud ei ole, samuti mitte Martini ootamatuid ujumisi ja küll me saame Rogeri hirmudesdki võitu.

Kohtumisteni:)

reede, 15. aprill 2011

Täpselt sealt, kus pooleli jäi, läheb edasi:)

Umbes täpselt peaaegu 6 kuud tagasi tegime Caroli blogisse eelmise hooaja viimase sissekande. Vahelpeal oli suur vaikus - vähemalt sellise mulje jätab praegu Caroli blogi. Kuid päris nii see siiski polnud. Arutelud Caroli ja seilamise osas ei kadunud mitte kuhugi. Üsna tihti leidsime end meeskonnaga arutlemas mere ja purjetamise teemadel.

Ja siis see algas...

Täpselt sealt, kus see pooleli jäi. Kui eelmisel aastal leppisime kokku, et kõige suurema jama kokku keeranud meeskonnaliikmel on soe soovitus ka järgmine blogi sissekanne teha, siis teisiti pole see ka peagi algaval uuel hooajal. Nimelt toimus eelmisel pühapäeva kaunil hommikupoolikul esmakordne meeskonna kokkutulek, et algust teha Caroli kevadiste hooldustöödega. Kokkulepitud 11:00 kohtumisaja asemel jõudsid Kert ja Roger kohale kell 13:00. Hoolimata Rogeri ja Kerdi kogu tööpäeva jooksul sooritatud ennastohverdavatest ja enneolematutest jõupingutustest Caroli põhjalihvimise kallal (et hilinemine korvata), oli ülejäänud meeskonna  sõnum päeva lõpus selgemast selge: hakake blogi sissekannet kirjutama. Hea meel on tõdeda, et meeskonna vaim on eniselt sama värske ja positiivne, nagu eelmiselgi hooajal.

Aga hakkame otsast pihta. Kõigepealt meeskonnast. Kaptenid Mikk ja Martin on jälle kaptenid. Eks nad ise otsustavad, millisel sõidul kes kaptenim kapten on. Vett mittejoov Kert on taas platsis ja meeskonna usk temasse on suurem kui kunagi varem. Caroli tekipuhtuse eest vastutav Roger samuti kohal. Külma närviga ja selge peaga Priit, kambas. Ja nüüd on hea meel teatada, et meeskonda on saabunud uus liige, Karl.
Vahi, uus liige, vägev värk!

Caroli ehitusest.
Eelmisel laupäeval siis tegime algust ka Caroli iluparanduste protsessiga. Esmalt tegime põhjalikuma ülevaate ja nimekirja sellest, milliseid toimetusi jaht vajab. Suurematest töödest tegime ära põhjamürgi lihvimise. Nüüd on Mikk terve nädala mööda erinevaid poode ja ettevõtteid tormanud hankimaks vajalikke vahendeid tuleva nädalavahetuse ehitustöödeks. Ehk plaanide kohaselt jätkub usin töö ka homme ja ülehomme. Kui ilma lubab jahi kallal toimetamiseks, siis proovime 1.mail olla avastardis kohal. Loodame, et plaan õnnestub.

Lisasime siia juurde ka mõned fotod eelmise nädalavahetuse toimetamisest.


Mikk värvib Caroli kõhtu

Kerti õue ei lastud - istus terve päeva kajutis ja teipis juhtmeid


Rogeril polnud midagi asjalikku teha, pandi puitliiste liimima


Varsti jälle
Carolteam

kolmapäev, 3. november 2010

Vägev hooaja lõpp

Juba neli päeva on möödas hooaja lõpuvõistlusest. Carol on veest väljas ja ootab talviseid täiendusi, et taas järgmisel hooajal vees sulistada. Blogi sissekannet pole jõudnud teha, pole ka isu olnud - tähendab see ju nüüd umbes poolt aastat ilma purjetamiseta.

Nagu eelmisest blogi sissekandest näha võis, oli Caroli meeskond eelmisel õhtul taaskord soolatopside-mobiilide ja muude käepäraste vahenditega järgmise päeva võidusõidu strateegiat paika panemas. Ja strateegia tuli hea:)  Hea start, paar nutikat pauti ja finish - vahi!

Viimaseks võistluseks saime kokku hea meeskonna - Martin, Mikk soodis, Viljar roolis ja Roger vööris. Isegi meie nr.1 klaverimees Kert sai aru, mis tõeliselt loeb ja jõudis reede õhtul Eestisse.

Laupäeva hommik oli aga kõike muud kui plaanipärane. Esiteks ei saanud ma Rogerit, Kerti ja Mikku kätte, ju neil venis strateegia arutamine pikemale. Läksin pesema ja pesusttulles avastasin telefonist 3 vastamata kõnet. Tööl oli internet kadunud ja sellega seoses kogu Tallinna teenindusüksus "rajalt" maas.
Ühenduse pakkuja helpdeskist tagasiside oli kõike muud kui positiivne. Nad ei osanud öelda, millal ühendus saab taastatud. Ajasin kiirelt ka kliendihalduri ülesse, aga kahjuks ei suutnud ka tema mind aidata. Ja nagu ikka tekib sellistes olukordades probleeme juurde. Nii ma siis istusin telefoni otsas, ajasin inimesi üles ja üritasin probleeme lahendada. Kui lõpuks vabanesin, oli ülejäänud meeskond juba teel Piritale.

Õnneks jõudsime merele ilma lisaprobleemideta ning olime stardikaatri juures õigeaegselt. Vahetasime algselt valitud G1 - G2 vastu, ajasime trimmi paika ja ootasime starti. Rada oli ootamatult pikk - start - 1
märk Russalka juures, kuulimuna, 1 märk Russalka juures, 3 märk (ehk 2 Tallinna lahe laevatee ohutu vee poi), kuulimuna, 1 märk Russalka juures, kuulimuna, finish. 1-3 grupp startis seekord koos, oma starti sõites proovis Viljar veel käiku ja jälgisime, kuidas 1 grupi jahid starti sõitsid, Viljar valis stardiks sobivat kohta. Kogu meeskond hakkas aga muretsema, kas ikka nii õigeks ajaks starti jõuame. Oleme ju korduvalt selles osas eksinud. Aga stardi saime hea, endi hinnangul 11 jahist oli meil nii öelda kolmanda koha start. Oktoobrikuu parim.  Selle aasta kolmapäevakute üldvõitja Tuulelaul jäi karpi kinni, mis meile oli aga eriti magus, saime ka meie neid vähemalt korra hooaja vältel neid oma ahtrist vaadata. Paraku jäi see õnn üürikeseks, sest Tuulelaulu poisid on hooaja lõpuks ikka täiesti uskumatult head sõitu teinud.

Sõidu edenedes sõitsid Blanca ja Tuulelaul aina rohkem eest ära. Esimesest märgist spinniga tagasi sõites katsid meie tuult Viru ja Eneli. Viru võttiski lõpuks meist märgi enne ja Eneli peale meid. Kuulimuna märgis ei saanud me aga spinni õigeaegselt alla ja siis see juhtus - panime märgile paugu ära. Eneli pealt hüüti kohe 360 ja see meil ees seisiski. Kõigepealt oli aga vaja spinni poom maha saada ja G2 trimmi. Käigu saime hästi ülesse ja kui Eneli meil ahtrist läbi sõitis, tegime ka 360 ära (see siis tähendab ringi ümber enda telje).

Vahepeal sõitsid aga Blanca ja Tuulelaul end sõna otses mõttes teiste ees täpiks. Laevatee ohutuveemärgis jäi Merihunt broachi käigus oma roolist ilma. Ka meil läks peale seda märki põnevaks. Üritasime sõita spinniga nii teravalt, et märki välja läheks, paraku see ei õnnestunud. Kui otsustasime spinni alla võtta lõpuks, lasime kogemata spinni valli liialt vara lahti ja pidime spinni veest kokku korjama. Kuulimuna märgis olime Viru järel ja Eneli ees. Kahjuks hakkas meie G2 rebenema. Iga paudiga rebenes see aina enam ja enam - sõidu lõpus oli tagaliik pea tervenisti muust purjest eraldatud. Sellega kadus ka meie võime tervalt sõita ja nii sõitis Eneli meist lihtsalt üle. Lõpuga tegid nad väga head sõitu - hiljem õnnestus neil ka Virust üle sõita. Finishiprotokollis olid nad küll meist tagapool, aga see tänu tik-takile.

Küll aga peame seda enda hooaja parimaks sõiduks, 4 tunnise sõiduga (meie jõudsime finishisse - 3:55:20 peale starti) jäime ulmelist sõitu teinud Tuulelaulust  maha 17 minutit. Sarnane vahe on meil olnud ka vahel tunni ajase sõiduga. Virust, kes teeb väga head sõitu ja on meiega võrreldava palliga, olime maas vaid 2 minutit. Kokkuvõttes saavutasime tubli 5 koha, mille üle olime väga õnnelikud - nagu varem mainitud, kindlasti parim sõit kogu hooaja peale:)

Kogu pulli lõpetasime loomulikult võidushampusega ja karikatega. Kuna hooaja vältel oleme saanud vaid ühe karika (tagantpooltparim karikas) ja keegi väga meile karikaid ise pakkuma ei tule, siis otsustasime Caroli vapraid kapteneid premeerida isetehtud karikatega. Kaptenid olid siiralt õnnelikud - vähemalt oli, kust shampust juua:):):)

Tervitame kõiki veerandisi - oli lahe hooaeg ja teiega oli tore konkureerida. Teeme järgmisel aastal uuesti:)

Finishiprotokollis:
1. Tuulelaul
2. Blanca
3. Viru
4. Minni
5. Carol
6. Leila
7. Eneli
8. Greta
9. Loviise
10. Astraia
DNF - Merihunt

neljapäev, 28. oktoober 2010

XXI KJK DELFI kolmapäevaregatt - väga ei julgegi sellest kirjutada

Saime viimase koha - jälle! Suurimat rolli viimase koha viimistlemisel mängisin mina (Roger), sestap ka siis sissekanne sel korral minult.

PS! Mul tuli idee. Hooaja lõpus on meil võimalus anda meeskonna siseselt välja aastakarikas. Reeglid lihtsad: kes kõige rohkem blogi sissekandeid hooaja jooksul on teinud, ongi Caroli hooaja pasakott.

Mis siis juhtus?
Juba enne lahele jõudmist läks olukord põnevaks. Töökohustusi täites olin sunnitud Baltica kvartalist alustama sõitu jahtklubi suunas 16.48 (natuke hiljavõitu). Liiklusummikuid trotsides ja Miku autost kõige piinavamaid hääli välja pigistades jõudsin aga õnnelikult 10 minutit hiljem Olümpia tule juurde, kus poisid täisvarustuses mind juba ees ootasid. Alla kajutisse riideid vahetama ja sõit võis alata.

Kõik sujus ladusalt - strateegia oli eelmisel õhtul pubi laual soolatopside, mobiiltelefonide ja õlleklaasidega läbi mängitud, positsioonid jahi peal jagatud ja vaim valmis.

Start. Arvestades eelmise kolmapäevaku ligi 5 minutilist hilinemist stardiliinile, võime eilse stardi peaaegu ideaalseks tituleerida. Ja siis hakkas jama pihta. Kogu meeskonnale suureks üllatuseks avastasime u. 5 minutit pärast starti, et olime kogemata G1 asemel hoopis G2 endale eespurjeks valinud. Fail. Selleks ajaks, kui olime suutnud varuvalli  ja siini kasutades purjed vahetada, olid konkurendid juba üsna kaugel.

Põnevust aga jagus veelgi. Varsti märkasime, et üks konkurentidest seisab keset lahte. Lisaks sellele tundus meile taamalt, et ta ka liikus osati lausa tagurpidi. Lähemale jõudes selgus, et tegemist oli Blancaga, kes õnnetult grüssu otsal kalavõrkudesse kinni oli jäänud. Kahju, kui sõit kannatab kehvasti märgistatud kalavõrkude pärast.

Sõitsime oma sõitu edasi. Vahetult enne märki pautisime, kuid paraku see ei õnnestunud. Miks? Sest mina olin oma rumala peaga kogemata genuat vahetades ühe soodi valelt poolt vante genua külge sidunud. Tagasi paut - mis valesti, see uuesti. Märk võetud, spinn kenasti tuules lehvimas ja taganttuules sõit võis alata. Ja siis jälle põnevust jagus.  Teiste vigade pealt me õppida ikka väga ei taha, alati peab ise järgi proovima. Ehk ka meie sõitsime kalavõrkudesse, korraks läks käik täiesti maha, kuid õnneks pääsesime hetke pärast vaid napikaga. Siinkohal kiidusõnad Läntsile, kes enne kalavõrkudesse sõitmist käsutas kogu meeskonna Carolit kreeni kallutama. Lisaks päästis meid muidugi nüanss, et Carolil puudub kiilupulp erinevalt paljudest meie konkurentidest.

Nii me siis kõikusime vaikselt olüpiatule poole, et hooaja viimane kolmapäevak sirge seljaga siiski lõpuni sõita. Tasuks igati korralik viimane koht. Aga pole hullu, küll me õpime ja loodame, et tulevikus ka tulemused paranema hakkavad. Laupäeval hooaja viimane võistlus ja siis tõstame Caroli kuivale:)

NB! Erilised kiidusõnad Tuulelaulu meeskonna suunas, kes saavutas viiimase kolmapäevakuga kolmest võimalikust võidust kolm: kolmapäevaku võit, oktoobrikuu parim meeskond ja kogu Delfi KJK kolmapäevakute sarja üldvõitja. Respect!

kolmapäev, 20. oktoober 2010

XX KJK Delfi kolmapäevaregatt - ehk kuidas ma ujumas käisin

Kunagi sai Caroli peal kokkulepitud, et kes kõige suurema jama võistlusel kokku keerab, peab kirjutama blogi sissekande. Nii see siis täna minu kohustuseks saigi. Tõesti, pole ju ilus spinni soodimehena keset võistlust ja spinni otsa ujuma minna, sellest aga hiljem.

Tänases meeskonnas roolis Mikk, soodis Martin ja Hard, vööris Rogi ja klaveril Artur. Tuju oli hea, oli juba hommikul e-mailis vastutusvaldkonnad ja taktika läbi arutatud ja mina taas üle pooleteist kuu võistlemas.

Merele jõudsime üllatavalt vara, olime üks esimesi veerandisi stardikaatri juures. Kõik oli paigas, rada selge, groot ülesse ja mootor välja. Ootame starti, esimene grupp läks, meil veel aega küll, peavad ju enne meid startima teine ja kolmas grupp, otsustasime starti oodata vabas vees ning purjetamise asemel võttis võimust arutelu talvise lumelauareisi üle. Järsku aga avastasime, et teine ja kolmas grupp lähevad koos. Meie aga hoopis valel pool stardiliini. Ainuke rõõm oli, et me ei olnud ainsad, nii mõnigi teine veerandine oli valel pool liini, meie aga kõige kaugemal. G1 ülesse ja kärmelt stardiliinile, stardisignaal, meie ikka valel pool kaatrilt, kõik on saanud spinni ülesse ja uhavad merele. Nagu algselt kokkulepitud, lähme stardikaatri äärest. Kõik peale Eneli seilavad suunaga Aegna poole, Eneli Katariina kai suunas ja meie võtsime kuldse kesktee. Nii me siis lähme, vaatame rõõmuga, kuidas meie viimane stardipositsioon ei olegi kõige hullem. Kuidagi on kõik veerandised end puntrasse sõitnud ja keegi minema ei saa, meie edeneme oma kursil täitsa hästi.

Eneli on ainuke, kes vabas vees peale meie sõidab. Siis aga toimub pundis muutus ja Minni eemaldub esimesena, võtab ka suuna meie poole, nii ka ükshaaval teised, Viru läheb aga Miiduranna poole, kõik veel kontrolli all. Ja Minni tuleb, kiiresti, sõidab meilt eest läbi ja nii ta läheb, järgnevad Tuulelaul ja teised. Olgu, kõik veel hästi Viru hoopis kaugel ja Merihunt ka kuskil oma sõitu tegemas. Seilame, trimmime purje ja tunneme mõnu soojast ilmast. Tõesti, täna oli ikka soe, vähemalt võrreldes laupäevaga, kui üle pooleteist kuu trennis käisin. Lund sadas ja trennist suurt midagi välja ei tulnudki, külm oli ja ei olnud nagu seda minekut.
Nüüd aga otsustasin algselt lubatu teoks teha, täna merele jõudes ütlesin meeskonnale, et soe on, nii soe, et läheks või ujuma. Mõtlesin ju seda tegelikult naljana, aga mis nüüd juhtus oli ka üllatus mulle.

Olin enda lemmik positsioonil, spinni soodis. Kuna täna oli vaikne ilm ja tuul vahepeal mängis ning muutsime aegajalt ka kurssi, hoidsin brassi ühes ja sooti teises peos ning istusin vaikselt ahtris reelingu serval. Oli see siis laine või andis tuul hetkeks järgi, hakkasin mina hoolega brassi peale tõmbama, kui see tuli nii vabalt, et jalad tõusid jahilt õhku. Lehvitasin veidi kätega ja juba tegingi kukerpalli üle jahi parda. Üks oli aga kindel, brass oli vaja ju peale tõmmata ja nii ma seal vees sulistasin, brassi ots käes, soodist kasu ei miskit.

Roger jooksis vöörist ahtrisse mind päästma, sealt ei paistnud ju mis minust sai. Mikk on aga vägev roolimees, mina ei tea, kuidas jaht kursil püsis, aga kärmelt haaras ta brassi teisest otsast ja tiris mu jahile lähemale, siis juba haaras kiirelt mu käest, aitas mul reelingust kinni ja kärmelt rooli tagasi. Teise kätte soot, Rogi haaras brassi ja mina kargasin tagasi pardale. Võtsin siis kiirelt poistelt otsad üle, Artur loovutas oma kuivad sokid, kallasin kummikud veest tühjaks (ühes käes soot ja teises brass) ja Mikk kamandas halssima. Enam nii libedalt ei läinud ja keerutasime spinni ümber vöörstaagi, ja kurbade silmadega vaatasime, kuidas Viru ahtrist läheneb, enne märki ta meist mööda saigi. Krüssu nurgas sõitsime algul teravamalt kui Viru, aga otsustasime siiski ära pautida. Õiget kiirust me ei leidnudki ja peale paari pauti vaatasime, kuidas Viru juba tubli edumaa on sisse sõitnud.

Olümpiatule juures kaitsesime uhkelt viimast kohta.

Mis me siis õppisime:
- tähelepanu - see, et mitu kolmapäevakut järjest, on kõik ladusalt läinud ja kõik grupid eraldi startinud, ei tähenda, et me ei peaks jälgima stardilippe, kuidas me selle kogu meeskonnaga ära unustasime, ei oskagi öelda;
- turvalisus ennekõike - ka vaikse ilma ning olematu lainega võib üle parda kukkuda;
- sõidunurk - kuldne kesktee ei ole kõige kiirem, teravama nurgaga liigub vaikse tuulega ikka spinniga oluliselt kiiremini;
- jälgi konkurente - see, et me krüssu otsas Viru tagant ära pautisime, ei olnud kõige targem tegu, oleks võinud ju ainsat läheduses olevat konkurenti jälgida ja targemata meeste järgi kurssi valida, meie aga läksime taas leiutama ja leiutasime end viimaseks.
Viru, oli tublil neljandal kohal.
Loodan, et jõuan ka kaks viimast võistlust taas merele, meeskond on kõvasti arenenud, Hard on ikka soodis väga kiire, Rogi vööris veatu ning Arturgi saab klaveril juba täitsa hakkama. Ja noh, Mikk ka roolimise kõrvalt sõbra paati tagasi tõmmata.