neljapäev, 26. mai 2011

Kogemused, kogemused kogemused!

Nukrus vallutas täna meie hinged, kui mõistsime, et starti täna ei jõua. Pikka juttu ei ole - kogemuste puuduse ja vigase varustuse võib nimetada märksõnadeks.

Meeskond koosnes täna järgmistest meestest, Martin, Kert, Karl, Mikk ja suur meresõber Gaius, kes teist kolmapäevakust järjest täidab Caroli meeskonnas tublit kallutaja kohta (muide see on tema teine merekogemus purjeka peal üldse).

Nüüd siis sõidu juurde. Jõudes muuli vahelt välja heiskasime groodi. Enne väljumist arutasime Martiniga, kas rehvida groot või mitte. Otsustamise mitte, kuna kõik veerandised sõitsid välja rehvimata groodiga. Ega me kehvemad olla ei saa ja võtsime vastu sama otsuse. Olles natuke groodiga sõitnud tundus asi huvitav. Jõudsime stardikaatrini ja hakkasime valmistuma g2 heiskamiseks. Enne aga tiirutasime natuke groodiga, et aru saada kuidas tuul käitub. Pagid olid mõnusad ja ajasid meid isegi groodiga kohati korralikult külili. Mõne hetke möödudes hakkasid tekkima kõhklused - äkki peaks ikka groodi ära rehvima, oleks mõnusam sõit, peaks vähem vallama ja jaht oleks vähem kreenis. Mõtlesime ja mõtlesime, vahepeal tegime ühe ebaõnnestunud halsi, kus alumisi pakstaake ei õnnesutnud korralikult lahti lasta, kuna otsad olid jooksnud mootori august läbi ja ei andnud järele. Saades lõpuks peale korralikku segadust pakstaagid lahti otsustasime groodi rehvida. Siin algas meie õnnetus.

Genoat üleval ei olnud ja kuna mootor otsustas meiega koostööd mitte teha muutus poolenisti alla lastud groodiga jahi juhtimine pea võimatuks. Jätkasime tegevust triivides hoogsalt Miiduranna sadama poole. Selleks ajaks, kui olime jõudnud Miidurannale juba väga lähedale oli meie grupi 5 minuti signaal ammu antud ja lootused õigeks ajaks starti jõuda kustumas. Rehvimine ei läinud ladusalt. Õige suurusega seeklit esimese hooga ei leidnud, rehvimisots oli oma funktsiooni, tänu otsa väliskesta purunemisele kaotanud (muideks seda me teadsime juba ammu, aga kes sellistele pisiasjadele ikka jõuab tähelepanu pöörata) jne jne. Viimases hädas otsustamise rehvimisaktsiooni katkestada ja heiskasime g2, võttes nukralt suuna tagasi Pirita poole. Süda tilkus verd nähes meie grupi jahte uhamas esimese märgi poole. Lõpuks, kui olime jõudnud jahiga enda kai kohale (millega meil oli ka tükk tegu) ja asjad pakitud jõudsid esimese klassi jahid juba finishisse. Põnev vaatepilt avanes ka seal. Sylvia ja Forte spinni finish oli äärmiselt huvitav.

Täna oli meie jaoks küll tulemuseta, kuid õppisime sellest kõvasti. Kapteni-roolimehe võimetus otsustada mida teha (rehvida või mitte, mootor välja või mitte, g2 üles või mitte, lõpetada rehvimiskatsetus või mitte jne.) ei toida üheski olukorras. Tuleb vastu võtta otsuseid, mida kõik järgivad ja küll peale sõitu on aega arutada kas tegemist oli targa või lolli otsusega. Kogu varustus tuleb üle kontrollida enne merele minekut. Meeskonnaga tuleb trenni teha. Eelmine pühapäev näitas, et oma väikese kogemuse juures suudame sõita küll, kui on peal koos treeninud kokkusõitnud meeskond. Uute liikmetega peab koos rohkem trenni tegema, et kõik õpiks oma positsioonidel õigesti toimetama. Rehvides peab üleval olema ka eespuri, et saaks alust kontrollida. Eks igaüks sai lisaks nendele veel ka enda mõtteterad, mida kindlasti järgmistel sõitudel kavatseme praktiseerida.

Ka kehv tulemus on tulemus.

kolmapäev, 25. mai 2011

Caroli esimene ja teine kolmapäevak

Kahjuks jäi tehnilistel põhjustel vaatamata meeskonna pingutustele hooaja esimene kolmapäevaksõitmata.
Teisel kolmapäevakul olime kohal. Meekond: Martin - soodid ja spinn; Kert - klaver ja soodid; Roger - Vöör; Mikk-rool. Kõik nii, nagu eelmisel aastal sai harjutatud. Martin ei olnud meiega enne kolmapäevakut merele jõudnud, seega olime selle Caroli originaal põhipundiga esimest korda sel kevadel koos merel. Ega teisedki jõudsid ainult ühe ühise trenni teha. Vanameister Viljar aitas esimese trimmi paika panna ja sinna ei jõudnud isegi Mikk, põhimeeskonna lippu hoidsid kõrgel Roger ja Kert.

Nüüd siis kolmapäevaku juurde. Merele jõudsime eneselegi üllatusena mitte viimastena. Tasakaalustasime selle kiirelt purjede viimastena heiskamisega lahel olnud purjekate seas. Õnneks on meil selleks järjekordne vabandus - esimesel võistlusel tahtsime rahulikult mootoriga tiksudes raja ära vaadata ja siis purjed heistada. Lõpuks, kui olime purjed üles saanud ja paar pauti teinud, hakkas lähenema veerandiste stardi aeg. Julgelt suunasime vööri stardiliini poole. Olime üllatunud, kui leidsime ennast ote fleedi keskelt pusimas parima koha pärast. Midagi ohtliku ei olnud ja kõigil meid ümbritsevatel jahtidel oli piisavalt ruumi vajalikeks manöövriteks. Kui oleks saanud roolimees Miku pulsi mõõta, oleks ilmselt püstitanud rekordeid.

Vaatamata sellele, et olime fleedis sees ja stardiliinile üsna lähedal, jäime starti siiski hiljaks ja liini ületasime taaskord viimasena - legendaarne. Tuulelaul süstis nagu reaktiiv, sõsar Viru, Eneli ja kõik teised näitasid uhkelt ahtrit.  See selleks. Leidsime kiirelt vabanduse - sõidame ju G2'ga. Tuult ei olnud palju ja kõik G1-ga purjetavad veerandised aina kaugenesid. Kaotada ei olnud midagi ja võtsime vastu otsuse püüda võimsamat tuult mere poolt. Siin tasuks märkida, et enamus meie grupi jahte põrutas paremal halsis Tallinna sadama poole, meie aga tegime paudi ja suundusime mere poole. Mõni aeg hiljem oli nii mõnigi meie grupi jaht teinud paudi ja võtnud suuna mere poole - ometigi olime selgelt kõigist taga ja ootasime natukenegi rohkemat tuult.

Tuult ei tulnud. Kiire otsus ja uus paut. Õige otsus. Saime tuule. Sõsar Viru oli selleks ajaks sõitnud veel rohkem Aegna poole ja eemalt tundus, et olime lõpuks teinud õige otsuse. Kõik oli hästi, käik oli mega ja liikusime konkurentidele hoogsalt järele. Ja siis see juhtus, Caroli meeskond otsustas taaskord mineviku vigu kordama hakata - äkki saab mere poolt vel rohkem tuult? Ja paut!!!

Varsti peale seda kohtusime Viruga, kelle ahtrist napilt möödusime. Agiteerisime neid sõitma G2'ga - ei võetud vedu. Ei läinud kaua aega, kuni leidsime ennast lootusetust tuuleaugust ja sinna kõik meie võimalused kadusid. Selleks ajaks, kui olime umbes lahe keskele jõudnud, olid enamus veerandised võtnud Katariina märgi ja spinnid tuules suunaga Pirita poole. Pool meie meeskonda surus jõudsalt katkestama, aga meie Martiniga olime vastu. Esimene ühine sõit ikkagi ja võtsime seda kui trenni. Peale pikka tiksumist saime lõpuks natuke tuult. Märk sai võetud, spinn heisatud ja rõõmsad veerand tundi spinniga lennatud. Pikka pidu ei olnud ja peatselt jõudsime taaskord tuuleauku, kus lõpuks pidasime mõistlikuks mootoriga finishini põrutada. Ega meid ilmselt keegi finishiliinil ei oleks oodanud nii kui nii.  Seleks ajaks, kui Carol Piritale jõudis, olid teised juba autasud kätte saanud ning teel koju:)

Vaatamata ebaõnnestunud valikutele oli meeskond entusiastlik ja kõik toimis sujuvalt.
Täna sai tehtud trenn ja vaim on kasvamas. Caroli meeskond on igati valmis võtmaks osa enamustest käesoleva hooaja võistlustest, andes endast parima.

Meie uus G1 peaks saabuma järgnevatel nädalatel, seega varsti ei pea enam ainult G2'ga võistlema ja loodame olla tänu sellele aina rohkem konkurentsis.

Peatsete kohtumisteni:)

esmaspäev, 2. mai 2011

Hooaja meeleolukas avastart - me ei jõudnudki starti:)

Hingekriipiv pühapäev sai mööda lastud mõtiskledes hooaja avavõistlusele, millest Carol kahjuks tehnilistel põhjustel osa võtta ei saanud.

Meeskond pingutas kõvasti, et jaht õigeks ajaks vette saada ja avavõistluseks vajalikud tööd lõpule viia.
Kõik sujus hästi, saime reedel kiilu vette kastetud ja kõhklusi tekitanud põhjaandurid pidasid isegi vett. Poleeritud ja vahatataud Carol vuristas hooldatud mootoriga oma kaikohale. Uus genoa vall ja mõned uued otsad said reedel paigaldatud. Uus mõõdukiri tehtud, mis on võrreldes mitme aasta taguse mõõdukirjaga "tik-tak" mõistes meile igati positiivne. Reede õhtuks saime enamuse tehtud, laupäevaks jäi vaid vantide pingutus - mis seal siis ikka nii väga teha, natuke trimmi ja korras... kahjuks nii lihtsalt see ei läinud.

Peale reedeõhtust erinevate Tallinna meelelahutus paikade külastusi olime laupäeva lõunaks tegusid täis ja valmis jahile viimast lihvi andma enne avavõistlust. Ja siis...algasid probleemid. Nilmelt üks vallide pingutitest oli viga saanud ja selle asendamine muutus arvatatust keerulisemaks. S/Y Carol on ehitatud 1985 aastal, millal olid kasutusel tänapäevast erinevad keermed. Meie vigastada saanud pinguti keere oli peenem võrreldes tänapäevaste keermetega ja selle asendamine sai meile saatuslikuks.

Pärast terve laupäeva väldanud pingutusi tuli vastu võtta raske otsus, mille tulemusena jäi Carol hooaja avavõistlusest kõrvale. Isegi kui me saaks kätte uue pinguti,  ei saa Carol osa võtta meeskonna puudulikkuse tõttu ka esimesest kolmapäevakust - on väga kahju.

Vinge on siiski see, et hooaeg sai konkurentjahtide poolt edukalt avatud ja võidusõit peetud. Ütleme ausalt, mitte just kõige üllatuslikumalt võitsid meie klassis avavõistluse Tuulelaulu poisid. Super töö, arvestades, et kahte järgmist jahti Virut ja Enelit võideti korrigeeritud ajas ca 6 minutiga. Kogudistantsi silmas pidades oli edumaa selgelt muljetavaldav.

Vaatamata ootamatutele tagasilöökidele ei heida me meelt ja lubame lolli järjekindlusega osaleda järgnevatel meie jaoks olulistel võistlusel ja pakkuda konkurentsi kõikidele meie klassi jahtidele.
Mai lõpuks saame kätte uue G1, mille valmimist kannatamatult ootame. Seniks võistleme G2'ga ja panustame vastavatele ilmadele. Hiinakaid esialgu võistlusgraafikusse plaanitud ei ole, samuti mitte Martini ootamatuid ujumisi ja küll me saame Rogeri hirmudesdki võitu.

Kohtumisteni:)