Nädalavahetusest saadik üha tugevamini puhuv tuul oli kolmapäevaks Tallinna lahele korraliku laine meisterdanud. Vanade merekarude jaoks on tegemist kindlasti pigem naljalainega. Caroli esimest hooaega purjetava meeskonna jaoks oli selle kolmapäevaku laine aga suurim, millega seni võistlustel purjetatud. Ehk põnevusega olime oodanud õhtust võidusõitu terve päeva.
Meeskonnas sel korral roolimees Mikk, vööris Hard, klaveri peal Artur, sootide peal Roger ja härra Margus Metstak isiklikult. Seni oleme õpetussõnu saanud Caroli ametlikult treenerilt Viljarilt. Nüüd kuulsime aga hoopis teise nurga alt palju uut ja põnevat kogenud purjetajalt Marguselt. Viimased aastad on Margus purjetamisest pigem eemal olnud, kuid aastaid tagasi seilas ta Muhu Väinas lausa II kohale. Täname Margust ja ootame teda ka järgmistel kordadel.
Sadamas otsustasime, et rehvime kroodi ära ning eespurjeks valime G2. Viimastel kolmapäevakutel on saanud teatud mõttes juba traditsiooniks, et kõike tehakse Caroli peal liiga hilja. Me alustame stardiliinile liikumist liiga hilja, me valmistume märgivõtuks liiga hilja, me jõuame finisisse liiga hilja. Sel korral otsustasime, et müüt tuleb murda ja murdsimegi (vähemalt osa sellest). Stardiliinile jõudsime teisena, ainult Leila oli endale juba varem sinna kenasti positsiooni sisse võtnud. Start õnnestus enam-vähem, kuigi enamus veerandiste armeest meist palju kõrgemalt startisid. Vähemalt ei jäänud me hiljaks.
Sõidu edenedes selgus, et meie otsus krooti rehvida ei õigustanud end ning meie käik oli teistest tunduvalt aeglasem. Märgivõtuks olime teistest juba päris pikalt maha jäänud ja vahe tagasisõitmine juba pea võimatu. Seega otsustasime riskide vältimiseks taganttuules spinni mitte üles tõmmata ja see oli kindlasti õige otsus, kuivõrd kõigil oli värskelt meeles umbes kuu aega tagasi sooritatud "hiinakas". Niisiis loksusimegi tagasi Pirita Top´i poole ja kuulasime Marguse õpetusi järgmisteks sõitudeks.
Kui varem mainisin, et murdsime müüdi, siis paraku ainult osa sellest. Elik finisisse jõudsime täitsa viimasena, füüsiliselt üle 15min hiljem kui eelviimane koht. Hea uudis on, et ühelgi mehel tiimist pole lootusekiired tuleviku suurtest saavutustest kadunud, mistõttu läksime rõõmsa tujuga koju hinge paitamas mõte: "Jälle saime kogemuse võrra rikkamaks".
Näeme järgmisel kolmapäevakul:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar