kolmapäev, 25. mai 2011

Caroli esimene ja teine kolmapäevak

Kahjuks jäi tehnilistel põhjustel vaatamata meeskonna pingutustele hooaja esimene kolmapäevaksõitmata.
Teisel kolmapäevakul olime kohal. Meekond: Martin - soodid ja spinn; Kert - klaver ja soodid; Roger - Vöör; Mikk-rool. Kõik nii, nagu eelmisel aastal sai harjutatud. Martin ei olnud meiega enne kolmapäevakut merele jõudnud, seega olime selle Caroli originaal põhipundiga esimest korda sel kevadel koos merel. Ega teisedki jõudsid ainult ühe ühise trenni teha. Vanameister Viljar aitas esimese trimmi paika panna ja sinna ei jõudnud isegi Mikk, põhimeeskonna lippu hoidsid kõrgel Roger ja Kert.

Nüüd siis kolmapäevaku juurde. Merele jõudsime eneselegi üllatusena mitte viimastena. Tasakaalustasime selle kiirelt purjede viimastena heiskamisega lahel olnud purjekate seas. Õnneks on meil selleks järjekordne vabandus - esimesel võistlusel tahtsime rahulikult mootoriga tiksudes raja ära vaadata ja siis purjed heistada. Lõpuks, kui olime purjed üles saanud ja paar pauti teinud, hakkas lähenema veerandiste stardi aeg. Julgelt suunasime vööri stardiliini poole. Olime üllatunud, kui leidsime ennast ote fleedi keskelt pusimas parima koha pärast. Midagi ohtliku ei olnud ja kõigil meid ümbritsevatel jahtidel oli piisavalt ruumi vajalikeks manöövriteks. Kui oleks saanud roolimees Miku pulsi mõõta, oleks ilmselt püstitanud rekordeid.

Vaatamata sellele, et olime fleedis sees ja stardiliinile üsna lähedal, jäime starti siiski hiljaks ja liini ületasime taaskord viimasena - legendaarne. Tuulelaul süstis nagu reaktiiv, sõsar Viru, Eneli ja kõik teised näitasid uhkelt ahtrit.  See selleks. Leidsime kiirelt vabanduse - sõidame ju G2'ga. Tuult ei olnud palju ja kõik G1-ga purjetavad veerandised aina kaugenesid. Kaotada ei olnud midagi ja võtsime vastu otsuse püüda võimsamat tuult mere poolt. Siin tasuks märkida, et enamus meie grupi jahte põrutas paremal halsis Tallinna sadama poole, meie aga tegime paudi ja suundusime mere poole. Mõni aeg hiljem oli nii mõnigi meie grupi jaht teinud paudi ja võtnud suuna mere poole - ometigi olime selgelt kõigist taga ja ootasime natukenegi rohkemat tuult.

Tuult ei tulnud. Kiire otsus ja uus paut. Õige otsus. Saime tuule. Sõsar Viru oli selleks ajaks sõitnud veel rohkem Aegna poole ja eemalt tundus, et olime lõpuks teinud õige otsuse. Kõik oli hästi, käik oli mega ja liikusime konkurentidele hoogsalt järele. Ja siis see juhtus, Caroli meeskond otsustas taaskord mineviku vigu kordama hakata - äkki saab mere poolt vel rohkem tuult? Ja paut!!!

Varsti peale seda kohtusime Viruga, kelle ahtrist napilt möödusime. Agiteerisime neid sõitma G2'ga - ei võetud vedu. Ei läinud kaua aega, kuni leidsime ennast lootusetust tuuleaugust ja sinna kõik meie võimalused kadusid. Selleks ajaks, kui olime umbes lahe keskele jõudnud, olid enamus veerandised võtnud Katariina märgi ja spinnid tuules suunaga Pirita poole. Pool meie meeskonda surus jõudsalt katkestama, aga meie Martiniga olime vastu. Esimene ühine sõit ikkagi ja võtsime seda kui trenni. Peale pikka tiksumist saime lõpuks natuke tuult. Märk sai võetud, spinn heisatud ja rõõmsad veerand tundi spinniga lennatud. Pikka pidu ei olnud ja peatselt jõudsime taaskord tuuleauku, kus lõpuks pidasime mõistlikuks mootoriga finishini põrutada. Ega meid ilmselt keegi finishiliinil ei oleks oodanud nii kui nii.  Seleks ajaks, kui Carol Piritale jõudis, olid teised juba autasud kätte saanud ning teel koju:)

Vaatamata ebaõnnestunud valikutele oli meeskond entusiastlik ja kõik toimis sujuvalt.
Täna sai tehtud trenn ja vaim on kasvamas. Caroli meeskond on igati valmis võtmaks osa enamustest käesoleva hooaja võistlustest, andes endast parima.

Meie uus G1 peaks saabuma järgnevatel nädalatel, seega varsti ei pea enam ainult G2'ga võistlema ja loodame olla tänu sellele aina rohkem konkurentsis.

Peatsete kohtumisteni:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar