Nukrus vallutas täna meie hinged, kui mõistsime, et starti täna ei jõua. Pikka juttu ei ole - kogemuste puuduse ja vigase varustuse võib nimetada märksõnadeks.
Meeskond koosnes täna järgmistest meestest, Martin, Kert, Karl, Mikk ja suur meresõber Gaius, kes teist kolmapäevakust järjest täidab Caroli meeskonnas tublit kallutaja kohta (muide see on tema teine merekogemus purjeka peal üldse).
Nüüd siis sõidu juurde. Jõudes muuli vahelt välja heiskasime groodi. Enne väljumist arutasime Martiniga, kas rehvida groot või mitte. Otsustamise mitte, kuna kõik veerandised sõitsid välja rehvimata groodiga. Ega me kehvemad olla ei saa ja võtsime vastu sama otsuse. Olles natuke groodiga sõitnud tundus asi huvitav. Jõudsime stardikaatrini ja hakkasime valmistuma g2 heiskamiseks. Enne aga tiirutasime natuke groodiga, et aru saada kuidas tuul käitub. Pagid olid mõnusad ja ajasid meid isegi groodiga kohati korralikult külili. Mõne hetke möödudes hakkasid tekkima kõhklused - äkki peaks ikka groodi ära rehvima, oleks mõnusam sõit, peaks vähem vallama ja jaht oleks vähem kreenis. Mõtlesime ja mõtlesime, vahepeal tegime ühe ebaõnnestunud halsi, kus alumisi pakstaake ei õnnesutnud korralikult lahti lasta, kuna otsad olid jooksnud mootori august läbi ja ei andnud järele. Saades lõpuks peale korralikku segadust pakstaagid lahti otsustasime groodi rehvida. Siin algas meie õnnetus.
Genoat üleval ei olnud ja kuna mootor otsustas meiega koostööd mitte teha muutus poolenisti alla lastud groodiga jahi juhtimine pea võimatuks. Jätkasime tegevust triivides hoogsalt Miiduranna sadama poole. Selleks ajaks, kui olime jõudnud Miidurannale juba väga lähedale oli meie grupi 5 minuti signaal ammu antud ja lootused õigeks ajaks starti jõuda kustumas. Rehvimine ei läinud ladusalt. Õige suurusega seeklit esimese hooga ei leidnud, rehvimisots oli oma funktsiooni, tänu otsa väliskesta purunemisele kaotanud (muideks seda me teadsime juba ammu, aga kes sellistele pisiasjadele ikka jõuab tähelepanu pöörata) jne jne. Viimases hädas otsustamise rehvimisaktsiooni katkestada ja heiskasime g2, võttes nukralt suuna tagasi Pirita poole. Süda tilkus verd nähes meie grupi jahte uhamas esimese märgi poole. Lõpuks, kui olime jõudnud jahiga enda kai kohale (millega meil oli ka tükk tegu) ja asjad pakitud jõudsid esimese klassi jahid juba finishisse. Põnev vaatepilt avanes ka seal. Sylvia ja Forte spinni finish oli äärmiselt huvitav.
Täna oli meie jaoks küll tulemuseta, kuid õppisime sellest kõvasti. Kapteni-roolimehe võimetus otsustada mida teha (rehvida või mitte, mootor välja või mitte, g2 üles või mitte, lõpetada rehvimiskatsetus või mitte jne.) ei toida üheski olukorras. Tuleb vastu võtta otsuseid, mida kõik järgivad ja küll peale sõitu on aega arutada kas tegemist oli targa või lolli otsusega. Kogu varustus tuleb üle kontrollida enne merele minekut. Meeskonnaga tuleb trenni teha. Eelmine pühapäev näitas, et oma väikese kogemuse juures suudame sõita küll, kui on peal koos treeninud kokkusõitnud meeskond. Uute liikmetega peab koos rohkem trenni tegema, et kõik õpiks oma positsioonidel õigesti toimetama. Rehvides peab üleval olema ka eespuri, et saaks alust kontrollida. Eks igaüks sai lisaks nendele veel ka enda mõtteterad, mida kindlasti järgmistel sõitudel kavatseme praktiseerida.
Ka kehv tulemus on tulemus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar